Peale viimast sissekannet,13.detsembril, olid hood jätkuvalt
4-5 kanti päevas, mõni päev ka rohkem. Alates 20.detsembris oli Sharonil rohuks
vaid Timonil, Frisium jäi ära. Alates 22.detsembrist hakkas ta saama Diacarbi.
See aga mingeid muutusi ikkagi ei toonud, hooge oli ikka 3-5tk päevas või
rohkem.
9.jaanuaril oli Sharon palavikus, samuti ka 10.jaanuaril.
Esimesel päeval olid ka lõunaajal palavikukrambid. Õnneks need läksid üle ning
ravimit polnud vaja kasutada. Igaksjuhuks sai kutsutud kiirabi kuid kuna krampe
rohkem ei tulnud ning palavikku saime ise alandatud siis haiglasse ei pidanud
minema. Peale kahepäevast palavikku ei olnud hooge nädal aega - küll oli tore. 17.jaanuarist
hakkasid hood uuesti peale (ca 2-4x päevas).
21.jaanuar käisime Inga Talviku juures Tallinnas verd
andmas. Peale seda hakkasime Diacarbi kaotama ära kuna mingit muutust see ei
toonud, ei halba ega head. Alates 27.jaanuar sai vaid Timonili. 1.veebruaril
tuleme Tallinna Lastehaiglasse kordusuuringutele.
22.jaanuar käisime mina ja Sharoni isa verd andmas
geneetikakeskuses. Sharoni geeniuuringute vastused tulid jaanuari alguses ning
sealt leidi geenimutatsioon, mida seostatakse ka Koolen de Vries sündroomiga.
Sharonil selle sündroomi sümptomeid küll pole, kuid see selgitaks tema
epileptilisi hooge - antud sündroomi omajatest 50% esineb epileptilisi hooge.
Seda diagnoosi ta küll ei saa enne kui meie vered uuritud. Ette ruttavalt,
saime 12.veebruaril tulemused ning Sharoni isa veri oli puhas, kuid minu veres
oli seesama geenimutatsioon - seega päris selle ta minult. Kuna minule antud
muutus mingeid sümptomeid pole tekitanud, siis see ei saa ka olla Sharoni
murede põhjuseks. Nii, et põhjuse suhtes on seis ikka 0.
Alates 29.jaanuar suurendas arst Timonili kogust - enne
187,5mg ja nüüd 225mg x2. Muutust erilist siiski ei tulnud, ikka 2-5x hoogu
päevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar